31.juuli-6 august 2014

Asusime juulikuu viimasel päeval ootusärevalt Gotlandi poole teele. Õpetaja Natalia vanamuusika ansambel koos lisajõududega: moosekantidest bussijuhid ning laulu- ja pillimehed, kes ka virgasti köögis toimetasid.

Kuigi saareke paikneb nii öelda kodu- ehk Läänemeres (Balti meri on ebasoovitatav), kündsime tempokalt mööda laineid ühte ja teist ilmakaartpidi peaaegu ööpäeva. Kes polnud ammu merd sõitnud sai küllaga ja rohkemgi.

Maabusime 1. augusti õhtu eel saarele ja heites bussiaknast põgusa üleõla pilgu Visby linnamüürile, võtsime suuna saare põhjaossa kauni kohanimega Lärbro. Pärast roiutavat reisipäeva maitsesid hõrgult prisked grillvorstid ja karastavad joogid. Leppisime kokku ka reisisuhted, ei mingeid õpetaja-õpilane tiitleid: „Dos Amantes!"

2. august oli pühendatud saare tundma õppimisele.

Esimene peatuspaik oli ROMA klooster.

Roma kloostri asutasid 1164. Aastal Smålandi Nydala tsistertslaste kloostri mungad. Tsistertslaste ordu on Roomakatoliku kiriku ordu. See rajati 1098. aastal Prantsusmaal Citeaux's, ladina keeles Cistercium – sellest siis ka nende nimi. Ordul on valge rüü, mille peal kantakse musta ülavööd ehk põlle, seetõttu nimetati ordu vaimulikke „valgeteks vendadeks". Ordu reeglite järgi tuli klooster rajada asustusest eemale. Kõik kloostrid ehitati sama põhiplaani järgi, kuigi mõõtmed varieerusid: hooned olid koondatud nelinurkse hoovi ümber, põhjatiivas asus reeglina kirik ja ülejäänud tiibades paiknesid eluruumid. Peale jumala teenimise rajasid tsistertslased näidispõllumajandeid, edendasid puuvilja- ja viinamarjakasvatust, hobuse- ja kalakasvandust, mäendust ja villakaubandust, arendasid teadust ja meditsiini ning aitasid sellega kaasa kõrgkeskaja kultuuri levikule ja õitsengule.

Eesti alal on tegutsenud paljude ordude kloostrid, aga tsistertslased jõudsid siia esimestena. Arvatavasti juba enne 13. saj. algust. Kärkna ehk Valkena mungaklooster Tartumaal, tsistertslaste nunnaklooster Lihulas ja Padise mungaklooster.

Roma kloostri varemed on populaarne vaatamisväärsus. Isegi praegu on nad tunnistuseks munkade suurepärasest ehitusoskusest. Ilusad võlvlaed meenutavad Vana-Rooma akvedukte. Suvel lavastab „Romateatern" varemete vabaõhulaval shakespeare'likke näidendeid.

Pärast kloostrimüüride vahelt ammutatud vaimset atmosfääri sobis karastav suplus ja kaetud eine loodusliku kivimüraka peal, mida järjekindlalt üritasid meiega jagada triibulistes kostüümides herilased.

Ammumöödunud aegadel oli Gotlandi talunike põhisöögiks kala: peamiselt Läänemere heeringas ja säinas, mida püüti jõgedest ja sootiikidest. Kala soolati sisse ja söödi läbi aasta. Enamus kaluriküladest pärinevad 18. sajandist. Kui 19. sajandi alguses hakkas õitsema põllumajandus, polnud kalapüük äraelamiseks esmatähtis, aga rannikuäärsetel aladel see ei pidurdunud. Kalamehed elasidki kevadel ja sügisel suurpüügi ajal oma mereäärsetes hüttides, kus neil oli isiklik varustus ja paat. Hütid olid laotud lubjakivist, aknaauguga, saare lõuna ja edelaosas olid katused enamasti liivakiviplaatidest. Tavaliselt koosnes hütike ühest kambrist tillukese akna avaga ning ruumis võis olla ka küttekolle.

Tegime peatuse LJUGARNi ja RONEHAMNi kalurikülades. Jalutasime teerajakestel, pildistasime ennast ja tihedat hüttiderivi, kiviaedu ja merel kiikuvaid linnuparvi. Ja et majakesed tõepoolest on armsalt madalakasvulised ja suisa kutsuvad aknast sisse piiluma, siis märkasin ma magamisasemel lamavaid põlvi, mis jäid minu uudishimust häirimatult puhkeasendisse. Kivist laotud arhailiste majakeste vahel olid koha sisse võtnud puust ehitised. Üsna mitmel neist oli esiseina külge löödud tahvlike, millelt võis suurte tähtedegalugeda „TILL SALU". Küllap see rentimist tähendab, tulime pärast vaagimist ühisele arvamusele.

ÖJA (Lutheri) kirik on üks suuremaid Gotlandi maakirikuid, sai oma praeguse välimuse 15. sajandil. Esmapilgul haarab silma selle proportsionaalselt avar altariruum ja üllatab kantsli paigutus kirikusaali lõunapoolsesse külge, koguduse paremale käele. Kiriku sees asub kooriruumi võlvi all haruldane päikeserattasse paigutatud Kristuse figuur. Lunastajast vasakul, koguduse poolt vaadatuna, seisab umbes 1280. aastast pärit madonna kuju.

Sirvinud L. Järve linki Suleke tsiteerin: „Ilus ja nukker Öja Madonna (Öjamadonnan) on Gotlandi saarel üks haruldasemaid vaatamisväärsusi. Kui Öja Madonnat, keda peetakse kauneimaks keskajal kujutatud naiseks, ja kogu kiriku peent puutööd vaadata, hakkad kõhklematult uskuma inimeste imelisusse, õilsusse, ustavusse, armastusse ja enam kui 1001 kõige parematesse hingeomadustesse. Siis aga tuleb meelde, kui ammu need haprad kunstitööd tehtud, ja mõtteisse kerkib hoopis nukker küsimus: kui palju on nüüdisaegne inimene oma eluteekonnal neid hingeomadusi kaotanud."

Kiriku altariruumis seisis teinegi punasesse rüütatud puust nikerdatud madonna. Lummatuna tema hardast palgest ja kujust õhkuvast ilusast nukrusest ning ajamootorile vastu pidanud imepärastest laemaalingutestvõtsime iseeneslikult üles laulujupi „Mu süda ärka üles …" ja kiitsime Loojat lauldes, kes on juhtinud inimkäsi selle jumalakoja püstitamisel.

Gotland on peaaegu tasane maa, saare keskel on valdavalt metsad ja karjamaad, teravilja- ning maisipõllud ja lilleaasad, kuhu kõik need 35 liiki orhideesid, mis seal metsikult kasvavad, olid peitu pugenud. Koplites raputasid lakka ja noogutasid meile saledad hobused, aga lambad olid päikeselõõma eest vist varjualustesse pugenud.

Geoloogiliselt on Gotland üsna vana. See koosneb kivimikihtidest, mis ladestusid troopilisse merre siluri ajastul, umbes 400 milj aastat tagasi. Endiselt võib rannalt leida kaldale uhutud kivistisi. Saare põhja- ja lõunapoolseimas tipus kerkib lubjakivi pinnale. Taimestik on hõre: üksikud angervarred, hobumadarad, takjad ja hiirekõrvad. Kalda lähedal seisavad erakordsed kivisambad, mida kutsutakse rauk'ideks.

Olimegi jõudnud HOLMHÄLLARi looduskaitsealale, kus pikki mere äärt tõusis umbes 40m laiuses tubli kilomeetri jagu kiviklibu seest muinasjutulisi kaljurünkasid. Äikeselise vihmasagara konutasime puu all, aga rauk'ide juurde kõndinud, trotsisime hämaraid pilvi ja üksikuid piisku, sest märksa huvipakkuvam oli turnida mööda kaljusid, vaadata kõrgelt alla kiviplatoole, mida meri uhas, avastada üha omapärasemaid kivimoodustusi ning komistada põnevate kivististe otsa.

Gotlandi lõunatipus asub HOBURGEN – 35 m kõrgune kivististerikas lubjakivikalju, milles on Hoburgeni punase marmori vahekihte. Kaljutipus seisab 1846. aastal ehitatud majakas. Majaka all paikneb Rootsi kõige kuulsam kivisammas, Hoburgsgubben (Hoburgi vanamees), mis valvab Skattkammareni (Aardekambri) ja Sängkammareni (Magamistoa) koobast. Oli vast mürakas vanamees, istus selg vastu kaljut ja pidas väsimatult silmas silmapiiri mere kohal!

Hoburgen on ornitoloogide lemmikpaik. Siin saavad nad uurida suurt arvu linde, kes lendavad Gotlandi lõunatipu kohal aasta ringi.

Tagasitee Lärbrosse oli parasjagu märg, kojamehed lustisid puhkamata ja reisijad unelesid vihma tibutamise rütmis. Ansambli proov õhtusöögi järel sobis kõigile unelauluks.

3.augusti hommikul ootasid meid Lummelunda koopad – LUMMELUNDA GROTTAN.

1948. aastal avastasid kaks koolipoissi Martebo rabas maa seest kaks avaust ja ronisid sinna sisse. Juhuslikult olid nad leidnud sissepääsu arvukate käikudega hiiglaslikku koopavõrgustikku, mis on praegu üks Gotlandi peamisi vaatamisväärsusi. Enne koobastesse sisenemist näidati meile teemakohast filmi. Kaks hulljulget marakratti, nüüd siis juba kuldses meheeas, aga endiselt uljaste nägudega, jutustasid, kuidas nad koopasuud märkasid ja seejärel oma leidu rangelt saladuses hoides järk-järgult läbi kitsaste pilude ja külmade veesilmade üha sügavamale liikusid. Koobaste uurimine jätkub, kuid külastajatele avatud osa pakub suurepärast stalaktiitide ja stalagmiitide, maagiliste veepeeglite ja kõhedust tekitavalt kitsaste avauste vaatemängu. Siin organiseeritakse ka ekstreemseid retki koos vastava varustuse ja grupijuhiga.

Stalaktiit on karstikoopa laest rippuv jääpurikataoline, torujas või narmasjas tilkekivi. Stalaktiidid tekivad harilikult koopa laest tilkuvast veest väljasadestunud lubisooladest, kipsi- ja kivisoolakoopais laes rippuvate veetilkade aurumise tagajärjel.

Stalagmiit on karstikoopa põrandalt aeglaselt ülespoolepikenev koonusjas või sambakujuline tilkekivi.

VISBY keskajanädal – 21. sajandi nägemus keskajast. Iga aasta augustis, aasta 32. nädalal pühapäevast pühapäevani toimub keskaja nädal. Seda peeti esimest korda 1984. aastal ja sel ajal on keskaegselt rõivastatud inimesi Visbys rohkem näha kui tavapäraselt riietatuid. Laadaplatsilt on võimalik kostüüme osta nii tittedele kui kõrges eas matroonidele ja isandatele. Keskaja nädalal toimub hulgaliselt keskajale iseloomulikke üritusi: lisaks muusikale, teatrile ja kojanarride etteastetele näiteks keskaegne turg ja piigivõitlus.

Müüri ehitamist alustati 13. sajandi lõpus kaitseks merelt tulevate rünnakute vastu. Sisemaa poolt ümbritseti müür sügava vallikraaviga. Kivimüür koos imposantsete tornidega on suures osas säilinud, umbes 3,5 km pikk ja kuni 5,5m kõrgune. Seespool müüri ääristavad kitsaid munakivisillutisega tänavaid tihedalt üksteise kõrval paiknevad majad, jõukate kaupmeeste kodud ja vanade kirikute varemed. UNESCO kirjeldas Visbyt kui Põhja-Euroopa kõige paremini kindlustatud kaubanduslinna ja võttis selle 1995. aastal maailmapärandi nimekirja.

Parkisime mikrobussid, aukartustäratavast linnamüürist lahutas meid lai kaitsekraav, ja tõttasime kleidisabade lehvides ja sandaalide välkudes, et pidulistega ühineda. Linnavärava ees „tervitasid" meid kivist tahutud lambaisandad, kes istusid uhkel moel keset munakiviteed takistades autosõitu. Ehtsate lammastega ei olnud meil veel õnnestunud tuttavaks saada, ent laadaplatsil lubas lahke eestlanna, kohalik lambakasvataja, oma lambanahkade väljapanekut silitada. Saarel on levinud gotlandsfår, hõbehalli kasukaga ja musta peaga lammas, mis on saadud vanema tõu ja karakulli ristamise läbi. Lambakasukad olid käega ülimõnusad katsuda, lausa siidiselt pehmed.

Kõik, mis jääb Visby vanalinna müüride vahele on omaette kaunis maailm. Kitsad tänavad, mida ääristavad rõõmsavärvilised madalad majakesed, mõni veidi viltu vajunud ning justkui toetumas sõbraliku naabri õlale, erksad plangud, mille taga ilutseb lillepottide rida, ülemaalitud postkastid värava ees ja ilmekad kujukesed aknalaual pitsiliste kardinate taustal. Pika sooja sügise ja pehme talve tõttu saavad siin kasvada Kreeka pähklipuu, aprikoos ja mooruspuu. Jahmatamapanevalt kuninglikud on igas värvigammas roosipõõsad ja tokkroosid, mis kerkivad suisa munakivide vahelt ja kõrguvad inimesest pikemana iga majakese ukse ees. Pole imestada, et säärases virr-varris ja tänavate kavalates käänakutes me Mihklil silmist kadusime. Aga nagu hiljem selgus tutvus ta „kadunud olekus" festivali ajakavaga ja oskas meidki valgustada. Tänu sellele jäi Mihkel avarongkäigus pealtvaataja rolli, samal ajal kui meie õrnas eas neiud võitlesid kuuma päikesega, mis tihedasti kostüümikanga külge haakus, ja minestamishoogudega, ärahõõrutud varbakestest rääkimata. Pärast rongkäiku sattusime esinema käsitöö hoovi, kus oma meeleoluka repertuaari ette kandsime.

Kuigi öösel kallas vihma ämbrite viisi ja akna taga kõmises kõu oli hommikul taevas pilvitu ja ere. Seekord võtsime kursi põhja poole.

BUNGE külas kiriku kõrval asub Bungemuseet, üks Rootsi suuremaid maamuuseume. Muuseumi asutas 1917. aastal Bunge kooliõpetaja Theodor Erlandsson sooviga tutvustada saare endisaegset elu. Koolilähedasele maa-alale kogus ta kokku Gotlandi eri osadest pärinevaid 17.-19. sajandi maju, hooneid ja kultuuriobjekte, samuti neli 8. sajandi raidkivi. Suvel toimuvad muuseumis mitmed üritused, muu hulgas keskaegsed turniirid, laadad ja käsitööfestivalid.

Sõit parvlaevaga FARÖ saarele kestab umbes veerand tundi. Fåröl võtab külalisi vastu tunduvalt jändrikum maastik. Saart katavad hõredad ja madalad männimetsad ning soode ja rabadega nõmmed. Farö on tuntud lambasaarena, keda on siin järjepidevalt karjatatud. Tänu sellele pole kadakad võsastunud ja pool-looduslikke erakordselt väheviljakaid rohumaid raamivad siin iidsed kivimüürid ja traditsioonilised kadakaroigastest tarad. Saare põhjatipus paikneb Ullahau liivadüün ning puhkajate seas on populaarne Sudersandi pikk liivarand.

Looderanniku lähedal asuvad uhked Langhammarsi ja Digerhuvudi lubjakivisambad (raukar).

Keset randa seisavad kummalise kujuga kivisambad, mille kõrval inimene mõjub tühise putukana. Rauk'ideks kutsutavate kivihiiglaste kõrgus ületab kohati kümmet meetrit.

Mõeldes õhtusele kontserdile jäid meie loetud tunnid saare nautimiseks üürikeseks, aga see kärme läbikihutamine tekitas suurt huvi aega võtta ning kunagi siin pikemalt ringi reisida.

Visby Püha Maria Toomkirik – SANKTA MARIA DOMKYRKA - 1225. aastal valminud toomkirik oli saksa kaupmeeste kirik. See on 17-st Visby keskaegsest kirikust ainuke, mis ei ole varemeis. Ma olin veendunud, et tegu on arusaamatusega – ei võinud ju ometi tõele vastata, et meie pisike kollektiiv on kutsutud nii avarasse jumalakotta esinema. Kui esialgne ehmatus sai alla neelatud, pillid häälestatud, kohad sisse võetud ja seljad sirutatud, asendus ärevus rahu ja õnnetundega, mida musitseerimine oma loomulikul viisil hinge toob.

„Me ei ole siin üksinda," ütles mu armas kolleeg. „Kõik inglid on meiega!"

Kirja pani õpetaja Nargiz

Pilte meie reisist Gotlandile saab vaadata SIIN